Mis on nutistu?
Alates digitaalrevolutsiooni algusaegadest 1950. aastatel on loodud palju murrangulisi tehnoloogiaid. Hoolimata sellest, et esialgu oli see vaid üksikute inimeste hobi, hakkas nutiseadmete tööstus väga kiiresti arenema ning enamik uudseid tehnoloogiaid muutusid üha laiemalt kättesaadavamaks.
Erinevat tüüpi uuenduslike seadmete (nagu RFID‑kiipide, andurite ja Interneti) koostöö ja nende ühilduvuse parandamine tõi lõpuks kaasa nutistu (IoT) kontseptsiooni. IoT‑tehnoloogia areng tähistab olulist murrangut arvutiajastul, kuna nüüd on võimalik Interneti kaudu ühendada enamat kui lihtsalt arvuteid.
IoT ajalugu
Esimene teadaolev IoT kasutamine toimus MIT‑is, kus ülikooli tudengid kasutasid odavaid andureid oma joogiautomaadi töö jälgimiseks ja selle varude täiendamiseks. IoT hakkas arenema 1994. aastal, kui Reza Raji artikkel pakkus välja idee andmepakettide liigutamiseks kodude ja tehaste automatiseerimiseks.
Umbes 1990ndatel hakkas Microsoft koos mitme teise ettevõttega sarnaste ideedega katsetama ning alates 2002. aastast on paljud meediaväljaanded arutanud nutistu arengu üle – näiteks nutiseadmete kasutamisest, mis on ühendatud omavahel ja samaaegselt ka seireinfosüsteemiga. Siiski peavad paljud IoT tööstuse ametlikuks sünniaastaks 2008. aastat, mil internetiga ühendatud elektroonikaseadmeid tekkis rohkem kui oli inimesi.
Kuidas IoT töötab?
IoT‑tehnoloogia on põhimõtteliselt mitme füüsilise seadme ja objekti ühendamine võrku ning koosneb tavaliselt andurite ja mitte‑arvutite võrgust, mis suhtlevad arvutite või seadmetega Interneti kaudu. Sinna alla kuuluvad näiteks termostaadid, pulsikellad, vihmutid, kodu turvasüsteemid jne. IoT‑tehnoloogia uuendused võimaldavad kaugjälgimist, juhtimist, automatiseerimist ja staatuse kontrollimist väga erinevate seadmete ning andurite puhul, mida saab kasutada nutikodudes ja isejuhtivates autodes.
IoT isiklikuks ja koduseks kasutamiseks
IoT‑tehnoloogiat saab isiklikul ja kodusel otstarbel kasutada mitmel erineval viisil. Levinud näited on seotud koduautomaatika kontseptsiooniga, kus valgustite, kliimaseadmete, kütteseadmete ja isegi turvasüsteemide jälgimiseks ja juhtimiseks saab kasutada mitmeid erinevaid seadmeid. Need seadmed võivad olla ühendatud ka teiste isiklike esemetega, nagu nutikellad ja nutitelefonid, või ka spetsiaalsete nutijaoturitega, mis on loodud erinevate nutikodu seadmete (nt nutitelerite ja ‑külmikute) ühendamiseks.
Automatiseeritud nutikodudel on ka potentsiaal märkimisväärselt parandada vanurite ja puuetega inimeste elukvaliteeti, pakkudes neile abitehnoloogiat – eriti nägemis-, kuulmis- või liikumispuudega inimestele. Sinna alla kuuluvad reaalajas töötavad andurid, mis hoiatavad pereliikmeid, kui nende sugulase südame löögisagedus on ebanormaalne või kui ta kukub. Veel üks huvitav näide on nutivoodid, mis suudavad tuvastada, kas voodi on hõivatud või mitte. Mõned haiglad juba katsetavad neid, et jälgida, millal patsiendid voodist lahkuvad.
IoT kaubanduslikuks ja tööstuslikuks kasutamiseks
Üks näide tööstuslikust kasutusest on andurid keskkonnatingimuste, näiteks temperatuuri, niiskuse, õhurõhu ja ‑kvaliteedi jälgimiseks. IoT‑seadmeid võivad kasutada ka põllumehed, et jälgida, millal kariloomadel vesi või toit otsa saab, või tootjad, kes saavad info, kui mõni olulise toote varud vajavad täiendamist. Nad võiksid isegi panna masinad seda toodet automaatselt rohkem tootma, kui varud langevad alla teatud piiri.
Piirangud
Nutistu toob kindlasti palju huvitavaid uuendusi ja on tulnud selleks, et jääda. Kuid nutistul on ka puudusi ja üks probleem IoT‑süsteemide kasutamisel nii ettevõtetes kui ka kodudes on jälgimiseks ja ühendamiseks vajalike seadmete suurem arv (ja paljud neist võivad sõltuda Interneti‑ühendusest). Kui seadmete juurutamine pole piisavalt heal tasemel, peavad ettevõtted ja majaomanikud oma mitme seadme jälgimiseks kasutama mitmeid erinevaid rakendusi. See võib muuta IoT kasutamise potentsiaalsete klientide jaoks aeganõudvamaks ja vähem meeldivaks.
Sel põhjusel on mõned ettevõtted, nagu Apple ja Lenovo, loonud rakendused, mis võimaldavad seadmeid iOS‑i keskkonnas juhtida isegi häälkäskluste abil. Teised IoT platvormid töötavad jaoturitel, mis ei sõltu Internetist või WiFi‑ühendusest. Sellisteks näideteks on Amazoni Echo ja Samsungi SmartThings Hub. Nende puhul toimib IoT nii, et seadmed on ühendatud anduriga, mis on sageli ühendatud kas Internetiga otse või WiFi‑ruuteri kaudu, võimaldades tsentraalset juhtimist, programmeerimist ja jälgimist.
IoT krüptovaluutad
Paljud IoT‑süsteemid sõltuvad tõenäoliselt digitaalsete objektide vahelistest rahalistest mikrotehingutest ja see nõuab IoT‑seadmete ühendamist viisil, mis võimaldab nn masinatevahelist majandust (M2M) – mis on põhimõtteliselt masinate omavahelised rahaülekanded ilma inimese sekkumiseta. Sellises kontekstis eeldatakse, et kasvab nõudlus IoT‑ga ühilduvate valuutade järele ning krüptovaluutad on sel juhul kindlasti mõistlik alternatiiv.
Alguses uskusid paljud, et plokiahel ise on M2M‑i majanduse põhiraamistik, kuna sobib mikromakseteks ja seda kasutatakse laialdaselt krüptovaluutade puhul. Paljudel plokiahelavõrkudel on aga tehingute arv sekundis piiratud. See tähendab, et enamikul töötõenduse ja panusetõenduse plokiahela rakendustest on praegu piiratud skaleeritavus, mistõttu need ei sobi M2M‑i mikrotehingute suuremahuliseks töötlemiseks. Sellegipoolest tasub mainida, et paljud plokiahela projektid töötavad skaleeritavate lahenduste nimel, näiteks Bitcoini Lightning Network ja Ethereumi Plasma.
Lõppmärkused
Nutistu (IoT) võimaldab lõpuks seadmete massilist automatiseerimist, jälgimist ja juhtimist, mis kindlasti lihtsustab meie igapäevaelu ja suurendab erinevate tööstusharude efektiivsust. On suur tõenäosus, et krüptovaluutad saavad osaks nutistu revolutsioonis, toimides digitaalse rahana mikrotehingute ja M2M majanduse jaoks. Hetkel on IoT-tööstusele suunatud krüptovaluutaprojekte vähe, kuid lähitulevikus näeme neid tõenäoliselt palju rohkem, kuna tehnoloogia areneb jätkuvalt kiires tempos.