Krüptorahade aluseks olev tehnoloogia on plokiahel. See võimaldab igal võrgus oleval kliendil jõuda üksmeelele, ilma et nad peaksid üksteist usaldama.
Algusajad
Plokiahela tehnoloogia ideed kirjeldati juba 1991. aastal, kui teadurid Stuart Haber ja W. Scott Stornetta võtsid kasutusele arvutuslikult praktilise lahenduse digitaalsete dokumentide ajatembeldamiseks, et neid ei saaks tagasi anda ega rikkuda.
Süsteem kasutas ajatempliga dokumentide salvestamiseks krüptograafiliselt turvatud plokkide ahelat ja 1992. aastal lisati kujundusse Merkle'i puud, mis muutis selle tõhusamaks, võimaldades koguda ühte plokki mitu dokumenti. See tehnoloogia jäi aga kasutamata ja patent kaotas kehtivuse 2004. aastal, neli aastat enne Bitcoini loomist.
Korduvkasutatav töötõendus
2004. aastal tutvustas arvutiteadlane ja krüptograafiline aktivist Hal Finney (Harold Thomas Finney II) süsteemi nimega RPoW, korduvkasutatav töötõendus. Süsteem töötas nii, et sai mittevahetatava või vahetatava Hashcash-põhise töötõendi ja vastutasuks lõi RSA-allkirjaga tokeni, mida sai seejärel inimeselt inimesele üle kanda.
RPoW-süsteem lahendas topeltkulutamise probleemi nii, et tokenite omandiõigust hoiustati usaldusväärses serveris, mis võimaldas kasutajatel kõikjal maailmas kontrollida reaalajas selle õigsust ja terviklikkust.
RPoW-d võib nimetada varaseks prototüübiks ja oluliseks varaseks sammuks krüptoraha ajaloos.
Bitcoini võrk
2008. aasta lõpus postitas isik või rühm, kes kasutas pseudonüümi Satoshi Nakamoto, krüptograafia postitusloendisse valge raamatu, mis tutvustas detsentraliseeritud võrdõiguslikku elektroonilist sularahasüsteemi nimega Bitcoin.
See põhines Hashcashi töötõenduse algoritmil, kuid selle asemel, et kasutada riistvaraliselt usaldusväärset andmetöötlusfunktsiooni nagu RPoW, pakkus detsentraliseeritud võrdõigusprotokoll Bitcoinis tehingute jälgimiseks ja kontrollimiseks topeltkulutamise kaitset. Lühidalt võib selle kokku võtta nii, et üksikud kaevurid kaevandavad Bitcoine tasu eest, kasutades töötõendamise mehhanismi ja seejärel kontrollivad neid võrgu detsentraliseeritud sõlmed.
Bitcoin tekkis 3. jaanuaril 2009, kui esimese Bitcoini ploki kaevandas Satoshi Nakamoto, kes sai preemiaks 50 Bitcoini. 12. jaanuaril 2009 sai Hal Finney maailma esimese Bitcoini tehinguna Satoshi Nakamotolt 10 Bitcoini.
Ethereum
2013. aastal väitis programmeerija ja Bitcoin Magazine’i kaasasutaja Vitalik Buterin, et Bitcoin vajab detsentraliseeritud rakenduste loomiseks skriptikeelt. Suutmata kogukonnas kokkuleppele jõuda, alustas ta uue plokiahelal põhineva hajutatud andmetöötlusplatvormi Ethereum väljatöötamist, millel oli skriptimisfunktsioon, mida kutsutakse nutilepinguteks.
Nutilepingud on programmid või skriptid, mis juurutatakse ja käivitatakse Ethereumi plokiahelas, neid saab kasutada tehingu tegemiseks, kui teatud tingimused on täidetud. Nutikad lepingud kirjutatakse kindlates programmeerimiskeeltes ja nendest moodustatakse baitkood, mida detsentraliseeritud Turingi virtuaalmasin, mida nimetatakse Ethereumi virtuaalmasinaks (EVM), saab seejärel lugeda ning käivitada.
Arendajad saavad ka luua ja avaldada rakendusi, mis töötavad Ethereumi plokiahelas. Neid rakendusi nimetatakse tavaliselt DApp-deks (detsentraliseeritud rakendused) ning Ethereumi plokiahelas töötab juba sadu DApp-e, sealhulgas sotsiaalmeedia platvorme, hasartmängurakendusi ja finantsbörse.
Ethereumi krüptoraha nimetatakse Etheriks, millega saab kontodevahelisi ülekandeid teha ja seda kasutatakse nutikate lepingute täitmisel kasutatava arvutusvõimsuse eest tasu maksmiseks.
Plokiahelatehnoloogia pälvib tänapäeval suurt tähelepanu ja seda kasutatakse juba mitmesugustes rakendustes, mitte ainult seoses krüptorahadega. Ärge unustage plokiahela ja muude huvitavate teemade kohta lisateabe saamiseks vaadata meie teisi Binance'i akadeemia videoid.