Mis on fiat-valuuta?
Lihtsalt öeldes on fiat-valuuta seaduslik maksevahend, mille väärtus tuleneb selle emiteerinud valitsusest, mitte füüsilisest kaubast või toorainest. Fiat-valuuta väärtust määrava riigi tugevus on seda tüüpi raha puhul võtmetähtsusega. Enamik riike üle maailma kasutavad fiat-valuutasüsteemi kaupade ja teenuste ostmiseks, investeerimiseks ning säästmiseks. Seadusliku maksevahendi väärtuse määramisel asendas fiat-valuuta kullastandardi ja muud kaubapõhised süsteemid.
Fiat-valuuta tõus
Fiat-valuuta tekkis sajandeid tagasi Hiinas. Szechuani provints hakkas paberraha välja andma 11. sajandil. Esialgu võis seda vahetada siidi, kulla või hõbeda vastu. Kuid lõpuks tuli Kublai Khan võimule ja kehtestas 13. sajandil fiat-valuutasüsteemi. Ajaloolased väidavad, et see raha aitas kaasa Mongoli impeeriumi kokkuvarisemisele ning selle languse põhjuseks olid liigsed kulutused ja hüperinflatsioon.
Fiat-raha kasutati ka 17. sajandil Euroopas kus selle võtsid kasutusele Hispaania, Rootsi ja Holland. Rootsis süsteem ebaõnnestus ja lõpuks valitsus loobus sellest, võttes kasutusele hõbestandardi. Järgmise kahe sajandi jooksul katsetasid fiat-rahaga ka Uus-Prantsusmaa Kanadas, Ameerika kolooniad ja seejärel Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsus, ning said erinevaid tulemusi.
20. sajandi alguseks kasutas Ameerika Ühendriigid piiratud määral kaubapõhist valuutat uuesti. 1933. aastal lõpetas valitsus paberraha kulla vastu vahetamise. 1972. aastaks loobusid Ameerika Ühendriigid president Nixoni juhtimisel kullastandardist täielikult, lõpetades selle rahvusvahelises mastaabis hääbumise, minnes üle fiat-valuutasüsteemile. Selle tulemusena hakati fiat-valuutat kasutama kogu maailmas.
Fiat-valuuta vs kullastandard
Kullastandardi süsteem võimaldas konverteerida paberraha kullaks. Tegelikult oli kogu paberraha tagatud piiratud koguses valitsuse valduses oleva kullaga. Toormepõhise valuutasüsteemi korral saaksid valitsused ja pangad tuua majandusse uut valuuta ainult siis, kui neil oleks sama väärtusega kullavarusid. See süsteem piiras valitsuse võimekust raha luua ja oma valuuta väärtust tõsta ainult majanduslikest teguritest lähtudes.
Teisest küljest ei tohi fiat valuutasüsteemis raha millekski muuks konverteerida. Fiat-rahaga saavad ametiasutused oma valuuta väärtust otseselt mõjutada ja siduda selle majandustingimustega. Valitsustel ja nende riikide keskpankadel on valuutasüsteemide üle palju suurem kontroll. Nad saavad reageerida erinevate vahenditega mitmesugustele finantssündmustele ja kriisidele, näiteks osalise reservpanganduse loomine ning kvantitatiivse lõdvendamise rakendamine.
Kullastandardi pooldajad väidavad, et kaubapõhine valuutasüsteem on stabiilsem, kuna seda toetab miski, mis on füüsiline ja väärtuslik. Fiat-valuuta toetajad väidavad, et kulla hinnad on olnud kõike muud kui stabiilsed. Sellega seoses võib nii kaubapõhise valuuta kui ka fiat-raha väärtus või maksumus kõikuda. Kuid fiat valuutasüsteemi kasutades on valitsusel suurem paindlikkus majanduse hädaolukorras tegutsedes.
Mõned fiat-valuuta kasutamise plussid ja miinused
Majandusteadlased ja teised finantseksperdid ei toeta fiat-valuutat üksmeelselt. Kaitsjad ja vastased vaidlevad kirglikult selle valuutasüsteemi plusside ning miinuste üle.
Nappus: fiat-raha ei mõjuta ega piira füüsilise kauba, näiteks kulla, nappus.
Maksumus: fiat-raha on soodsam toota kui kaubapõhist raha.
Reageerimisvõime: fiat-valuuta võimaldab valitsustel ja nende keskpankadel paindlikult majanduskriisidega toime tulla.
Rahvusvaheline kaubandus: fiat-valuutat kasutatakse kõikides maailma riikides, mistõttu on see rahvusvahelises kaubanduses vastuvõetav valuuta.
Mugavus: erinevalt kullast ei sõltu fiat-raha füüsilistest varudest, mis vajavad ladustamist, kaitsmist, jälgimist ja muid kulukaid nõudmisi.
Sisemine väärtus puudub: fiat-valuutal puudub sisemine väärtus. See võimaldab valitsustel luua raha mitte millestki, mis võib viia hüperinflatsioonini ja nende majandussüsteemi kokkuvarisemiseni.
Ajalooliselt riskantne: ajalooliselt on fiat valuutasüsteemide rakendamine tavaliselt viinud finantskrahhini, mis näitab, et need süsteemid kujutavad endast teatud riske.
Fiat-raha vs krüptoraha
Fiati valuutal ja krüptorahal on natukene ühist selles, et kumbki neist ei ole tagatud füüsilise kaubaga – aga sellega sarnasus ka lõpeb. Kui fiat-raha kontrollivad valitsused ja keskpangad, siis krüptovaluutad on sisuliselt detsentraliseeritud, suuresti tänu hajutatud digitaalsele pearaamatule nimega Blockchain.
Teine märkimisväärne erinevus nende kahe valuutasüsteemi vahel on see, kuidas neid rahaliike genereeritakse. Bitcoinil, nagu enamikul krüptorahadel, on kontrollitud ja piiratud varu. Seevastu saavad pangad luua raha mitte millestki, lähtudes nende hinnangust riigi majandusvajaduste kohta.
Krüptorahadel ei ole digitaalse rahavormina füüsilist vastet ja need on piiramatud, muutes need ülemaailmsete tehingute puhul vähem piiravaks. Pealegi on tehingud tagasipöördumatud ning krüptorahade olemus muudab jälgimise fiat-süsteemiga võrreldes tunduvalt keerulisemaks.
Märkimisväärne on see, et krüptorahataturg on palju väiksem ja seega volatiilsem kui traditsioonilised turud. See on ilmselt üks põhjusi, miks krüptorahad pole veel üldiselt aktsepteeritud, kuid krüptomajanduse kasvades ja küpsedes volatiilsus tõenäoliselt väheneb.
Lõppmärkused
Mõlema valuutavormi tulevik pole kuidagi kindel. Kuigi krüptorahadel on veel pikk tee käia ja neil on kindlasti veel palju väljakutseid, näitab fiat-valuuta ajalugu selle rahavormi haavatavust. See on suur põhjus, miks paljud inimesed uurivad võimalusi, kuidas oma finantstehingute tegemiseks krüptorahasüsteemi poole liikuda – vähemalt teatud protsendi ulatuses.
Bitcoini ja krüptoraha loomise üks peamisi ideid on uurida uut rahavormi, mis on üles ehitatud hajutatud võrdõigusvõrgule. Tõenäoliselt ei loodud Bitcoini kogu fiat valuutasüsteemi asendamiseks, vaid alternatiivse majandusvõrgustiku pakkumiseks. Siiski on sellel kindlasti potentsiaali luua paremale ühiskonnale paremat finantssüsteemi.